|
so:text
|
Paranemise ajal olin ma ostnud "Kuninga Kollases Rüüs" ja seda esimest korda lugenud. Mäletan, et peale esimese vaatuse läbilugemist tuli mul mõte, et targem oleks see pooleli jätta. mul ei lähe meelest Carcosa, kus taevas ripuvad mustad tähed, kus inimeste mõtete varjud pärastlõunal pikaks venivad, kus kaksikpäikesed loojuvad Hali järve ja Kahvatu Mask ei kustu eales mu mälust. Palun Jumalat, et ta neaks ära selle kirjaniku, nii nagu see kirjanik on neednud maailma - maailma, mis nüüd väriseb Kollases Rüüs Kuninga ees - selle imekauni hämmastava teosega, mis on kohutav oma lihtsuses, vastupandamatu oma tões. Kõik teavad, kuidas see raamat levis nagu nakkushaigus linnast linna, mandrilt mandrile, keelati siin, konfiskeeriti seal, seda hurjutati ajalehtedes ja kantslist, seda tsenseerisid isegi kõige suuremad kirjanduslikud anarhistid. Nendel hirmsatel lehekülgedel ei olnud rikutud ühtki kindlat põhimõtet, välja kulutatud ühtki doktriini, solvatud ühtki veendumust. Seda ei saanud ühegi olemasoleva mõõdupuu järgi hukka mõista, kuid ehkki kõik tunnistasid, et "Kuningas Kollases Rüüs" kujutas endast ülimat kunstiteost, leidsid nad, et inimvaim ei suuda sellist painet taluda ja püsima jääda, olles lugenud sõnu, milles peitu puhtaim mürk. Esimese vaatuse täielik banaalsus ja süütus ainult võimendasid hilisemat kohutavat vapustust. (et) |
