|
so:text
|
Ristilöömine ise oli räpane toimetus, mida rahvahulk näis kõvasti nautivat, sest alati, kui luu raksatas või süüdimõistetu valust karjatas, kostis rahva hulgast rahulolevat üminat. Ise ma ei tahtnud toimetust vaadata mitte sellepärast, et oleksin olnud liiga õrnatundeline, vaid sellepärast, et Yohanan Sebedeuse poeg seisis päris minu käesirutuse kaugusel ning ma ei suutnud pöörata talt pilku, kuigi tema unustamatut nägu moonutas kohutav valu, kui ta vaatas oma õpetajat. Ma ei suutnud temalt pilku pöörata, sest varsti vajas ta sõpra ja lohutust ja ma teadsin, et mina olin õige inimene seda talle andma. (et) |
