|
so:text
|
Majas joosti mööda treppi üles-alla, nii et kostis ühtlane müdin. Siis avati palkoniuks ja välja hakkas kostma grammofonimängu. Teed mööda vurasid üksteise järel vankrid, rattad rigisesid ja kabjad kõlksusid. Hakkas tulema inimesi, jalamehi ja naisi ühtejärge, vabrikus oli lõppenud vahetus ja tööliskasarmud hakkasid täituma. Lapsed kisendasid, emad riidlesid ja vandusid, kusagil ulgus lakkamata koer, nagu oleks ta vankrirataste alla jäänud. Hääled andsid teada, mis maailmas sündis, siia varjulisse kohta ei paistnud midagi. Ainult üks võõras valge kass tuli puude vahelt ja istus kaevukaanele päikese kätte, saba hoolikalt ümber esikäppade keeratud. Ta avas oma roosa suu, nii et sellest sai pikk püstloodis hääletu kriips, volksas siis minema ja kadus. (et) |
