|
so:text
|
Proua Teil mõtles oma vanemale tütrele teatud rahutuse ning sisetundepiinaga. Ta oli teda kolm aastat tagasi Kopenhaagenis külastanud, ent leidnud, et Erna oli segaduses ja närviline, ning harva oli ta näha saanud nii suurt korratust kui tütre korteris. Sõbrad käisid sisse ja välja ning kõigis tubades maaliti. Proua Teili mees oli väga tahtnud, et Erna õpiks maalima, ja ta oli tungivalt soovitanud, et tütar õpiks maalimist Roomas ning Pariisis. Aastate jooksul oli ta seal korduvalt õpireisidel viibinud. Ja mis sellest välja tuli? Ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud proua Teil seda kunstiks nimetada. Proua Sonntagiga arutasid nad tihti probleemi "Erna". Proua Sonntag, kellel oli olnud võimalus näha mõnda arutluse all olevat maali, kinnitas, et need ei olnud just ilusad, küll aga väga huvitavad. Niikaugele ei suutnud proua Teil minna. Ta ei võinud vastu oma veendumust neid plötserdisi huvitavateks nimetada, isegi mitte siis, kui tema enda tütar oli need maalinud. (et) |
