|
so:text
|
Saali astudes paelus mu tähelepanu ilus kõrgekasvuline blond neiu, kes tantsis hardumusega. Küsisin Kannult, kes ta on. Kann ei tundnud. Kuid olin oma küsimusega tema uudishimu äratanud - sõbrad narrisid teda alati, et kui ta mõnda nägusat neidu näeb, siis on kohe armunud - ta ei saanud kuidagi enam rahu. Korraga hüüdis: "Küll tema teab!" ning ruttas vastu ühele musta kitsehabemega härrale, kes tantsijate vahelt läbi ukse poole tuli, haaras sellel vestinööbist kinni ja arvatavasti kordas mu küsimust. Mina kuulsin ainult vastust: "See on Marie Under, aga ei see neiu pole sinu jaoks, tal on homme pulmad." Kann tõi mulle siis ka vastuse ja ühtlasi esitles kitsehabemega härrat, kes osutus advokaat Ferdinand Karlsoniks. Pärast teretamist pöördus Karlson Nikolai Kannu poole ja ütles: "Mis sa teiste järele pärid, kui endal neiu kaasas." Oma hämmastuseks kuulsin vastust: "Pole minu, kaitsen sõbra oma. (et) |
