|
so:text
|
Too suvi New Yorgis muutis mu märksa ergumalt tundlikuks segregatsiooni suhtes, millegi mul tuli kodus silmmitsi seista. Naasnud Birminghami, lasin esimesel bussisõidul oma teismelise nõbu Sookie juurest jalga ja jooksin oma lemmikistmele otse bussijuhi selja taga. Esmalt püüdis ta mind istmelt ära meelitada, ärgitades mind rõõmsalt minema temaga koos istmele bussi tagapoolel. Aga ma teadsin kindlalt, kus ma tahtsin istuda. Kui ta peale pressis, et ma pean püsti tõusma, tahtsin ma teada, miks. Ta ei teadnud, kuidas seda mulle seletada. Küllap tegi tema dilemma valgetele nalja ja mustanahalistel oli ehk lihtsalt pisut piinlik oma leplikkuse pärast. Mu nõbu läks närvi; ta oli tähelepanu keskpunktis ja tal polnud aimugi, mida teha. Meeleheites sosistas ta mulle kõrva sisse, et tagaotsas on kemps ja kui me kähku ei tee, võib tal õnnetus juhtuda. Kui me taha jõudsime ja ma nägin, et seal kempsu ei olnud, olin ma vihane mitte üksnes sellepärast, et mult oli mu istekoht välja petetud, vaid kuna ma ei teadnud, kes või mis selles süüdi oli. (et) |
