|
so:text
|
Ta polnud veel eluilmas järve näinud ega seda, kuidas kala järvel lusti lööb. Ent ta oli neist kuulnud ja lugenud vanadest raamatutest, mida mehkeldas kingsepp Vidrikult, kes elas Sõõru saunakambris. Selle nirginäolise vanamehe juurde tõmbas Hiljat imelik võim. Algul käis ta saunakambris asja pärast - viis perenaise käsul vanamehele piima. Pannud piimavinku koidest näritud köögikapile, jäi ta tunnistama, kuidas Vidrik voorsut pinsoli külge õmbles või talda alla tikutas. Vidriku käes käis see nii lihtsalt ja ilusasti, et Hiljal tekkis kiusatus ka ise proovida. Kord tegi vanamees naabritüdrukule valgest linasest riidest leerikingi. Need tulid kõrge kontsaga kingad, nii kenad, et Hilja ei suutnud neilt silmi lahti kiskuda ega ära minna. (et) |
