|
so:text
|
Taasiseseisvunud Eestis lausa tulvasid ajalooteemad kõige erinevamatele avalikele ja isiklikele kultuurivaradele. Oli kibe "eestlane olen ja eestlaseks jään" aeg, mis polnud sobiv ashilevilikuks vaateviisiks, et ainuõiget eestlaste lugu pole. Teatris mõõnas publikuarv, teater ja publik otsisid justkui uut vastastikust kõnetamisviisi. Ajaloonäidend ei pakkunud erilist huvi. Kui rahvusliku identiteedi kirjusus, isegi vastuolulisus, ühiskonnas rohkem esile tuli, tõusis ka teatri roll eesti aja- ja kultuuriloo tõlgendajana. (et) |
