|
so:text
|
Kui meie kaugete esivanemate nutikaimaks leiutiseks viletsates kliimaoludes püsimajäämiseks oli rehielamu, siis Brežnevi-aegse arenenud sotsialismiga hiilgava kohanemise etaloniks sai asutuse saun. 1970-ndatel muutus saun kohaks, kus oli võimalik korda ajada mistahes eesti asju mistahes rahvaste vahelise sõpruse esindajaga. Asutuse saunapidu koos õlle ja vorstivarrastega oli leiutis, mis lubas eestlastel üleliidulise käsumajanduse rüpes edukalt ellu jääda ja vähemalt 1/10 rahvast elatusmiinimumi ümber siblimisest vabastada. Neist, kes asutuse sauna ei mahtunud, said isikliku saunahüti ehitajad või üliodavas kommunaalsaunas käijad. Igal juhul oli saun vormilt rahvuslik nähtus, mida kõlbas võtta kui identiteedi sümbolit ka sotsialistliku sisu puhul. Saunas oli midagi ürgselt eestilikku, kultuuriliselt järjepidevat. Samas oli saun tõhus paik sotsialismi põhiseaduse "käsi peseb kätt ja sõber peseb selga" edukaks rakendamiseks. (et) |
