|
so:text
|
Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie ust. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima hinnaga, ja vahetada siis rukkikotid viimase ivani sigurivee ning kalli, kalli siirupilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga vankrilt võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia ning präänikute peale! Ah! kes oleks seda Simeonist uskunud? Kas seal oligi ta jumalakartlikkus? Kas see on nii paljude liigutavate palvetamiste vili? Kuid ei pea ju selle üle iseäranis imestama. On ju usumeestel, kurb küll, harilikult kange himu viina järele, eriti napsivõtmiseks kapiukse taga. (et) |
