|
so:text
|
On tõsi seegi, et sa ometi ei saanud lahti iganditest oma mõttelaadis ja et sa hoidsid neid hobuseid ning hoolitsesid nende eest, otsekui kuuluksid need üksnes sulle. Sa sõimasid läbi karjaku, kui see jättis hobuse konutama lauda juurde, rangid kaelas; sa hurjutasid brigadiri, kes kihutas hobuse vahule ja unustas selle siis kontori ukse taha mitmeks tunniks seisma; sa haugutasid agronoomi, kes laskis vankrile laduda nii suured koormad rasket mineraalväetist, et hobune end pehmel põllul sirgeks pidi venitama, ja sa ei unustanud esimehelegi ütlemata, niis öelda oli tarvis. Ja kõike seda ei teinud sa mitte üks ega kaks korda, sa tegid seda nii tihti, kui pidasid tarvilikuks ja ikka niisugusel moel, nagu oleksid su sahtlis alles nüüd tõelised peremehepaberid. (et) |
