|
so:text
|
Hommikul magusa kaste ajal — see on varjatud lähedus, mis hinge kõigepealt puudutab — ütlevad talle toaneitsid, mis on viis meelt: "Emand, te peaksite riidesse panema!" "Armsad, kuhu ma pean minema?" "Me kuulsime selgesti sosinat: vürst tahab Teile kaste ja kauni linnulauluga vastu tulla. Oh emand, ärge nüüd viivitage!" Siis paneb ta ülle leebe alandlikkuse särgi — nii alandliku, et ta midagi madalamat ei talu; selle peale selge karskuse valge rõiva — nii puhta, et ta mõtteid, sõnu ega puudutusi ei talu, mis võiksid teda rüvetada; siis paneb ta selga püha kuulduse mantli, mille ta kõigi voorustega on ära teeninud. Siis läheb ta pühade inimeste seltskonna metsa; seal laulavad päeval ja ööl Jumalaga harmoonilise ühinemise magusaimad ööbikud, ja seal kuuleb ta püha tunnetuse lindude paljusid magusaid hääli. Veel pole noormees tulnud. Nüüd läkitab ta saadikuid, sest ta tahab tantsida. Ning ta läkitas Aabrahami usu järele ja prohvetite igatsuse järele ja meie emanda püha Maria karske alanduse järele ja Jeesuse Kristuse kõigi pühade vooruste järele ja tema väljavalitute kogu tubliduse järele. Nõnda sünnib kaunis kiidutants. (et) |
