|
so:text
|
Maa oli must mehe silme ees ja ei olnud mõtetki, et uuesti läbi küla kõmpida. Soosse tuli käänata, põigelda turbaaukude ja mahaunustatud aunade vahel, istuda ussimättal ning pidada aru. Tuli jälle kord jumalaga juttu puhuda ja meenutada vana pastori sõnu: "Annab jumal lapsed, annab ka leiva..." Vale! Kui neid kidurate sookaskede otsas kiikuvaid marakratte võikski jumala arvele kirjutada, siis leiva suhtes ei saa teda küll tänada. Aitaks, kui võiks pudrugi eest patsi lüüa. Aga ei või, sest põllusiil jääb seemendamata. (et) |
