|
so:text
|
Eesti kunstimuuseumis tööle asumisest peale 1973. aastal pole Eha Komissarov sealt kordagi lahkunud. Tema riikliku preemiaga pärjatud elutööd oleks seega loogiline vaadata kui kestvusdistantsi, vastupidamisel ja järjepidevusel põhinevat katkestusteta jada. Ometi ei saaks olla ekslikumat kirjeldust ühest või pigem üheksast, intensiivselt ja paralleelselt elatavast elust. Just katkestus on Eha kütus. Nõukogudeaegne muuseum oma tasase rütmi ja hierarhilise kunstipildiga suletuses oli unistama aeglustav krüogeenne uni – aastatesse arvutatuna pikk, järgnevat aimates hädavajalik ettevalmistav ooteaeg. (et) |
