|
so:text
|
Talle meenus varajasest lapsepõlvest tädi Fenja ning Astrahani kalmõkid. Need sõitsid laatadele kaugetest ulussidest kinnistes kibitkades, kaasas lambad, kes olid määrdunud tombuna kibitka kõrval hunnikusse tuubitud ja noruspäi ootasid tapmist. Poisikesepõlves laadalkäimisest jäi talle millegipärast meelde nende lammaste pulstunud, stepimudast tükati paatunud ja täis teravaid takjakisusid vill, nende ilmetud pleekinud silmad, ja lapselik kaastunne nende vastu, mõte: "Millest nad küll mõtlevad nõnda liikumatult seistes? (et) |
