|
so:text
|
Väike-Karla sai kaua kõige üle juurelda. Aegamisi hakkas talle selguma, et siin tuulevaikses soos kõrvetava päikese all on omad seadused. Siin sügava kraavi põhjas ei küüruta mitte üksnes elupõlised kraavihallid, vaid siin on igasugust rahvast, ausaid inimesi ja tagaotsitavaid, nii neid, kes trellidetagust näinud, kui ka neid, kes piruka juures istunud. Aga olid nad, kes nad olid, nüüd, mil sama leiba hammustati, olid kõik samas seisuses ja keegi siin ei püüdnud sorida teise minevikus. (et) |
