|
so:text
|
Võib küsida ka nii, et kas ehk on isikulugude rohkus seotud meie individualistlike väärtustega või üldise eluloohuviga või teatud mõttes lihtsama tee valimisega ajaloo kujutamiseks. Elulugu kui lineaarne lugu sobib ju hästi näidendivormi. Või on selle trendi taga ka teatrite jt produtsentide pragmaatiline planeerimine, kuulsuste kui kindla kaubamärgi põhisus, nagu seda märkas kümme aastat tagasi Ivar Põllu? Mugavus võtta varnast valmis tähendused ja minna publikumenuga kindla peale? Kindlasti on ka seda, leidub isikuloolisi näidendeid, mis reprodutseerivad mõnest suurkujust postkaardi-taolist kinnistunud kuvandit. Palju rohkem on aga neid, mis vaatavad kultuuri suurkujusid värskest vaatevinklist . (et) |
