|
so:text
|
Isa elujõud, sarm ja puhas elurõõm olid nakkavad. Nägin palju kordi, kuidas ta astus ruumi - salongi, ballisaali, ookeaniauriku puhkesaali -, mis oli täis uimaseid, vaoshoitud inimesi, kes olid üksteisest surmani tüdinud, ning viie minutiga muutis ta nad naeratavateks, tähelepanelikeks, tegusateks, lustlikeks ning mõnikord pani nad isegi laulma. Ta haaras ohjad enda kätte ning see meeldis neile. Talle endale samuti. Minu meelest tundis ta nende ülesäratamises väljakutset. Kuid talle ka tõepoolest meeldisid inimesed ja talle meeldis näha neid õnnelikena. (et) |
