|
so:text
|
Aga Pariis, Pariis oli enese jaoks terve ja täielik universum, mida oli õõnestanud ja vorminud ajalugu; selline näis ta olevat tol Napoleon III ajastul oma kõrgusse sirutuvate ehitiste, oma raskepäraste katedraalide, oma toredate bulvarite ja vanade käänuliste keskaegsete tänavatega - sama tohutu ja hävimatu nagu loodus ise. Kõik oli tema embuses, tema kerglaste ja võlutud rahvamasside embuses, kes täitsid tungeldes galeriisid, teatreid, kohvikuid, sünnitades üha uuesti ja uuesti geniaalsust ja pühadust, filosoofiat ja sõda, tühisust ja kauneimat kunsti; nii näiski, et kui ka kogu maailm väljaspool teda vajub pimedusse, võiks kõik peen, kõik kaunis, kõik oluline seal ikkagi õilmitsema hakata. Isegi majesteetlikud puud, mis Pariisi tänavaid ehtisid ja varjasid, olid temaga täielikus kooskõlas - nagu ka Seine'i vood, mis looklesid vaoshoitult ja kaunilt läbi tema südame; nii et maa tolles paigas, mida oli nii suurel määral kujundanud veri ja teadvus, oli lakanud olemast maa ning saanud Pariisiks. (et) |
