|
so:text
|
Mul oli dejà vu tunne, kui Julian järgmisel pärastlõunal täpselt samamoodi uksele tuli nagu esimesel korral, seda ainult õige pisut paotades ja tekkinud praost ettevaatlikult välja piiludes, nagu olnuks tema kabinetis midagi imepärast, mida peab kaitsma, midagi, mida ta hoolikalt enamiku silmade eest varjas. See tunne sai mulle järgmiste kuude jooksul hästi tuttavaks. Isegi nüüd, aastaid hiljem ja kaugel eemal, leian end vahel unes selle valge ukse taga seismas ja ootamas, et ta ilmuks sinna kui väravavaht muinasjutust: eatu, valvas, lapselikult salatsev. (et) |
