|
so:text
|
Aga lõvi tahaks küll kord elus oma silmaga ära näha, mõtleb Johanna, ja siis mõtleb ta jälle helesiniste silmadega Kuno peale, keda ta ei suuda kujutleda mitte kusagil istumas, ammugi mitte loojuva päikese kiirtes. Aga sellest hoolimata ootab Johanna Kunot, ootab siis ka veel, kui vabastatud linnas jälle punased lipud lehvivad, aga Kuno kohta ei tule ühtegi teadet, Johanna käib sageli Kuno endisest kodust läbi, Kuno isa on küll juba surnud, aga õed-vennad raputavad juba eemalt pead, kui nad Johannat uksel näevad. Läheb veel tükk aega, enne kui Johanna suudab Kuno lõpuks Stecknadelkissenkirchenisse oma isa Anton H. kõrvale istuma manada, aga just siis tuleb teade, et Kuno on langenud Kuramaal ja maetud vennashauda. Teade on mustvalgel lugeda — teie poeg langes kangelasena — Johanna on neid teateid küll ja küll laiali kandnud. (et) |
