|
so:text
|
Õuedest on kadunud talvine vaikus, õhk on saanud erilise kõlavuse, otsekui heledahäälne kell, mida on puhastatud ja mille hõbe heliseb kirkalt ja selgelt. Millest küll tuleb see kevadõhus lausutud sõnade harjumatu helin, tuule häälekam kohin, vankrikägina erakordne selgus, see õhu habras kaja? Vahest ehk sellest, et lund, mis pehme villana maad kattis, enam ei ole; aga vahest sellest, et hallid, kogu taevavõlvi varjanud pilved on kadunud, nii et laotus kummub kiirgavana ja põhjatuna. (et) |
