|
so:text
|
Me oleme harjunud mõtlema usulisest ekstaasist kui millestki, mida esineb üksnes primitiivses ühiskonnas, kuigi seda võib sageli kohata kõige arenenumate kultuurrahvaste juures. Kreeklased, teate, ei olnudki meist nii erinevad. Nad olid väga viisakas rahvas, erakordselt tsiviliseeritud, küllaltki vaoshoitud. Ja ometi andusid nad sageli en masse kõige metsikumatele pöörasustele - tants, hullusehood, tapmised, nägemused -, mis näiksid meile arvatavasti pöördumatu kliinilise hullumeelsusena. Aga kreeklased - igatahes mõned neist - võisid sellesse seisundisse siseneda ja sealt väljuda, nagu ise soovisid. Seesuguseid juhtumeid ei saa täielikult müüdiks pidada. Need on küllalt hästi dokumenteeritud, kuigi toonased kommentaatorid olid neist samavõrd hämmingus kui meie. Mõned ütlevad, et see oli palvetamise ja paastumise tulemus, teised, et põhjuseks oli alkohol. Kindlasti oli osaliselt põhjuseks ka hüsteeria massipsühhootiline olemus. Kuid sellegi poolest on selle nähtuse äärmuslikkust raske seletada. Tundub, nagu oleksid pillerkaaritajad paisatud tagasi mitteratsionaalsesse, mõistuse eelsesse seisundisse, kus isiksus asendus millegi muuga ja selle "muu" all mõtlen ma midagi, mis pole hoopiski mitte surelik. Midagi ebainimlikku. (et) |
