|
so:text
|
Niisugune oli Tolli Tidriku matusekõne, mida keegi ei kuulnud, sest seda ei peetud kõlavate sõnadega, vaid see käis vaikselt südamest südamesse. Alles mõni aeg hiljem, siis, kui muld vana Tolli kirstu peal juba kokku oli vajunud, aga pastorihärra näägutavad sõnad matuseliste mälust ikka veel kustuda ei tahtnud, püüti neid lämmatada selle õige matusekõnega. Tõsi, ka siis ei peetud seda kõnet korraga algusest lõpuni, vaid heietati parajate järkude kaupa, ja juhtuda võis see nii sigala eeskojas kui ka kartulikuhjade juures põllul. Koht polnud tähtis, tähtis oli püha põhimõte, et surnust ei räägita halba. (et) |
