|
so:text
|
Jossi paksude tumedate kulmude vahel seisis alati tige korts. Kuid see tigedusekorts pettis. Joss ei kiusanud ega teinud ülekohut. Ta jooksis tihti Hilja eest loomadele vastu, kuigi kord üht, kord teist jalga limpas. Oma hädast ei tahtnud ta midagi kõnelda, oma kodust ka mitte. Meeleldi rääkis aga suurest linnast ja vabrikust, kus olla ta onu ja kuhu ka tema kord läheb. Ta armastas jutustada lugusid ajaloost ja sellest, kuidas kuskil vabaduse eest võideldud. Eriti vaimustasid teda buurid, kes pidid olema nii osavad, et võisid pähkli teise hammaste vahelt puruks lasta. Et ka nii osavaks saada, meisterdas Joss vibusid ja kihutas nooli lendavatele põrnikatele järele. Kuid aeg-ajalt sai temast praktiline töömees. Siis tegi ta korve, tillukesi munajaid marjakorve ja suuri väljavenitatud magudega kartulikorve. (et) |
