|
so:text
|
Betti oli jahmunud sellest, kui hästi Enelin siia ümbrusse passis. Siin oli kõik tehtud just temataolise ülisuure ja esindusliku naise mõõtude järgi. Niiviisi võis omal ajal hiigelsaalide siledal parketil, sadade küünalde valguses, millele kristalsed kroonlühtrid veelgi sära juurde andsid, majesteetlikul sammul kõndida Peeter I kahemeetrine tütar keisrinna Jelizaveta oma puhevile aetud kleitides, ilusad rinnad peaaegu paljad. Ei, Enelin ei sobinud Eesti kitsastesse oludesse, popslikku mentaliteeti, kus võlg on võõra oma, hommikutunnil kuld suus , laenuleib ja laastutuli ahvikiirusel ära kuluvad, ei toida ega soojenda, kus üheksa korda mõõdetakse ja isegi siis ei julgeta alati lõigata, kus pigem vats rebenegu, kui et hüva rooga üle jääb . Kelnerid, kes üleval trepi otsa juures külalistele tervitusvahuveini pakkusid, tõmbusid Enelini nähes valveseisangusse, nad peaaegu ei julgenud tema poole vaadata, ainult kõõritasid ja alles siis, kui ta naeratades klaasi võttis ning edasi liikus, pöörasid kelnerid talle järele vahtima, unustades kinkida järgmistele külalistele oma kohustusliku viisakusnaeratuse, mille eest neile maksti. (et) |
