|
so:text
|
Alberto kabineti uks oli lukus. Ta lukustas selle iga kord, kui läks välja, ja pani võtme tasku. Küsisin, miks ta seda teeb, ja ta vastas, et tal on kirjutuslaua sahtlis laetud revolver. Sahtel oli ilma lukuta, ta ei saanud seda kinni panna ja sellepärast pani ta lukku toaukse. Ta hakkas naerma ja ütles, et ta ei tahaks, et mul tuleks ühel heal päeval pähe mõni rumal mõte. Ta ütles, et see laetud revolver on tal sahtlis juba aastaid lebanud, juhuks kui tal tuleb tahtmine kas iseennast või kedagi teist maha kõmmutada. Et see on vana harjumus, juba nagu ebausk. (et) |
