|
so:text
|
Maastik mõjus lakooniliselt nagu joonlaua ja kolmnurgaga paberile otsustavalt tõmmatud sirgjoon. Mis rõõmu siit loota — isegi neil vähestel, kes siin elavad. Oletatavasti. Turism siin ei õitsenud nagu põhja- või läänepoolsetel kõnnumaadel. Küllap see paik oli hõredalt asustatud ka enne Valitsuse otsust, aga mingid asulad, külad ja üksikud armetud talud siin olema pidid, kuna tänu hooletusse jäetud maanteedele oli siia kolkasse järjest raskem tulla; ja nüüd oli maast üle käinud majandusliku ja demograafilise optimeerimise kuum põuatuul need hoopis maatasa teinud — hullemini veel kui teised progressilainete varilinnad, reservaadid, mis seisid laavavutlaris ja kõigile vaatamiseks niisama — kui nende salakavalas hommikuudus just hingekella ei löödud. Rahutud ajad olid need olnud: Libbyl olid meeles tollased hüüdlaused ja nõrk protest — või oli see vere hääl, mida ta mäletas vanemate jutu põhjal? See oli olnud niisama halastamatu ja lõikav nagu täna väljas, see muutuste tuul, aga nüüd olid asjad paigas, nagu tolm oli see langenud vaikselt tagasi maale. Inimesed elasid seal kus vaja, ja maad kasutati paremini. Ei mingit raiskamist. Maailma kõige eesrindlikumas riigis. (et) |
