|
so:text
|
Ongi niisugune tunne, et olen lakanud olemast indiviidina. Olen vaid väiksemast väiksem, tibatilluke rattaosa pagulaselu kulus, mis veeretab mingit põhjusest ja tagajärjest tulenevat koormat surelikkuse poole. Kuid tulevikul ei ole mingit pidepunkti. Kas tagasi endisele kodumaale? Ma ei suuda vaid uskuda, et selle endise leiaksin. Endist ei ole enam olemas. On vaid mälestus endisest maast ja endistest kodudest. Praegu on kodu võõral maal, kus elab kaks tõbist. Üks on juba murdunud, teine veel pingutab. Ka tema väsib vahel, vahel tunneb hommikut koitmas. Mis hommikut ja kus? "Kas sealpool täheaeda?" Ta ei tea. (et) |
