|
so:text
|
Aimasin, et minu ees ei seisa vist kuigi vägev jahimees. Noh, too kas või kaan, halastasin ta peale ega uskunud, et ta seda tõsiselt võtab. Aga tema kahlas metsriisi keskele, torkas käe sooja seisvasse vette, mis oli täis kõdunevat puukoort ja õngitses sealt ühe priske vingerdise. Pakkus mulle kaani kummarduse saatel, nagu ma olen filmides näinud kelnereid hõbeliual hõrgutisi pakkuvat, ja ma vaatasin, kuidas uss oli kinnitunud iminappadega tedretähnilisele nahale, heledate karvade sekka ja imes ludinal, nii et verd tilkus. Vahtisin soomlast, et kas närv peab vastu, aga tal ei pilkunud silm ka. See avaldas muljet. Viska minema, naersin lõpuks. (et) |
