|
so:text
|
Terve talv arvutas ta kõrgele aknale nõjatudes, pea kohal külm taevalaotus, all jäätunud järveavarused, Vasa kuningaperele õnne või õnnetust toovaid täheseise; talle oli abiks nooruke prints Erik, kes tundis selle ohtliku teaduse vastu haiglast kirge. Asjatult tuletas Zenon talle meelde, et taevatähed kallutavad, kuid ei otsusta meie saatust ja et niisama võimsalt ja salapäraselt mõjutab meie elu see punane planeet, mis tuksub meie keha pimeduses lihast ja luust puuris, alludes keerukamatele seadustele kui meie omad. Kuid Erik, nagu paljudki inimesed, eelistas olla juhitud mingist kõrgemast välisjõust, osalt edevuse tõttu, kuna talle meeldis, et taevas isiklikult tema saatusega tegeleb, osalt loidusest, et poleks vaja endas peituva hea ja kurja eest vastutust kanda. Ta uskus tähtedesse ning palvetas pühakute ja inglite poole, hoolimata isalt päranduseks saadud reformitud usust. (et) |
