|
so:text
|
Pisikese korrektiiviga — hajutava läätse abil, ninale asetatud kuldraamis prillidega võib Miranda põrgusse vaadata. See inferno ei ole iial lakanud temas õudust tekitamast. Seepärast vaatab ta alati valvel, ettevaatlikult ringi, restoranis, enne kui ta prillid ette paneb, et menüüd lugeda, või tänaval, kui ta tahab taksot viibata, sest kui ta ette ei vaata, satub tema nägemisvälja asju, mida ta iialgi unustada ei suuda: ta näeb vigast last või kääbust või amputeeritud käega naist, kuid sellised kujud on tõesti vaid kõige karjuvamad, silmatorkavamad teiste õnnetute, pahatahtlike, äraneetud, alandustest või kuritegudest märgistatud nägude, kujuteldamatute larhvide kogumis. Ja nende leitse, see globaalne inetuse emanatsioon, toob talle pisarad silma, võtab tal pinna jalge alt, ja et seda ei juhtuks, loeb ta ruttu menüü läbi ja püüab välkkiirelt taksot eraautost eristada, siis paneb ta prillid ära, tal on tarvis ainult väikest informatsiooni. Rohkem ei taha ta midagi teada. (et) |
