|
so:text
|
1920. aasta lõpuks oli Ühendriikide valitsus president Winthropi administratsiooni ametiaja viimastel kuudel vastu võetud programmi praktiliselt ellu viinud. Maal valitses silmanähtav rahu. Seda, kuidas lahendati tolli- ja tööhõive küsimused, teavad kõik. Sõda Saksamaaga, mis puhkes, kui see riik vallutas Samoa saared, ei olnud jätnud vabariigile mingeid nähtavaid arme ja Norfolki ajutise okupeerimise sissetungijate armee poolt varjutas rõõm, mida tõid võidetud merelahingud ja seejärel kindral von Gartenlaube vägede hale põgenemine New Jersey osariigist. Kuubale ja Havaile tehtud panused olid ennast sajaprotsendiliselt ära tasunud ja Samoa territoorium ennast söesadamana kuhjaga tasa teeninud. Riigi kaitsevõime oli suurepärane. Kõik rannalinnad olid maakindlustustega hästi varustatud; kindralstaabi hoolitseva järelevalve all ja preisi süsteemi järgi organiseeritud armee oli kasvanud kolmesaja tuhande meheni, kusjuures maakaitseväes oli veel miljon; ja kuus võimsat ristlejate ja lahingulaevade eskadrit patrullisid kuueks piirkonnaks jaotatud laevatatavatel meredel, kusjuures rannavete kaitseks jäi piisav aurulaevareserv. Härrasmehed läänest olid viimaks sunnitud omaks võtma, et ülikool diplomaatide ettevalmistamiseks oli sama tarvilik nagu õigusteaduse koolid barristeride väljaõpetamiseks; selle tulemusena ei esindanud meid välismaal enam ebapädevad patrioodid. Riigis valitses õitseng. (et) |
