|
so:text
|
Ka Germain püüdis unustada, sukeldudes töösse; aga ta muutus nii nukraks ja hajameelseks, et kõik panid seda tähele. Ta ei rääkinud Väike-Marie'ga, isegi ei vaadanud tema poole; ja ometi, kui oleks küsitud, missugusel niidul Marie oli või mis teed mööda läinud, siis ei olnud ühtegi päevahetke, mil ta poleks võinud seda öelda, kui oleks tahtnud vastata. Ta polnud söandanud paluda sugulastelt, et nad võtaksid Marie tallu talvel, ja ometi ta teadis, et Marie'l tuli kannatada viletsust. Aga tal ei tulnud seda teha, ja ema Guillette ei saanud eales aru, kuidas tema väike puudevaru sugugi ei vähenenud ja kuidas tema väike kuur oli hommikul täis, kui see oli õhtul peaaegu tühi olnud. Sama lugu oli vilja ja kartulitega. Keegi oli käinud pööninguluugist sees ja tühjendanud oma koti sinna kedagi äratamata ja jälgi jätmata. Vanainimese tegi see ühteaegu murelikuks ja rõõmsaks. Ta palus, et tütar sellest kellelegi ei räägiks, öeldes, et kui inimesed saavad kuulda nende juures toimuvast imest, siis peab rahvas teda nõiaks. Vanainimene arvas küll, et kuradi käsi on mängus, aga tal polnud kiiret kuradiga tülli minna, kutsudes preestri paha vaimu majast välja ajama. Ta ütles, et siis on aeg käes, kui saatan tuleb tema hinge nõudma vastutasuks heategude eest. (et) |
