so:text
|
Isegi vanaaegses kristlikus maailmas, mis oli kibedalt vaenulik iga mõtte suhtes, mis ei sisaldunud otseselt nende usutunnistustes ja dogmades, tehti Sokratesele erand. Tema välimust võrreldi Kristuse omaga. Ta oli näiteks, kuidas hing võib olla Kristuse sarnane mitte armu, vaid loomuse läbi. Erasmus ütles: "Püha Sokrates, palveta meie eest." Tema tundmisest on abi Kristuse tundmisel ja teda tunda ei ole raske. Me näeme teda üpris selgesti. Platon, kes tema portree joonistas, ei suutnud muidugi ennast sellelt välja jätta, nii nagu ei suutnud ka Kristuse jäädvustajad, kuid vähemalt ei sörkinud Platoni kannul maagia, nagu see sörkis igaühe kannul, kui kirjutati evangeeliumid. Neljandal sajandil eKr ei toetunud kreeklased imedele. Ka järgnenud sajanditel ei rajanud keegi Sokratese kirikut ega ehitanud tema ümber teoloogiat, ei riputanud tema külge usutunnistusi ega tseremooniaid. Nägemaks, kes ta oli, ei pea me midagi kõrvale lükkama, peale killukese Platoni. Me võime kasutada teda astekivina teel Kristuse juurde, esmase abina mõistmaks, mida kujutas endast Kristus. (et) |