|
so:text
|
Üks Itaaliast toodud ese rippus kitsa eestoa seinal. See oli kilpkonnaluust raamis firenze peegel, kokku pandud umbes paarikümnest väiksemast, kuusnurkse mesilaskärje kujulisest kumerpeeglist, igaüks omakorda ümbritsetud kitsa veerisega, mis kunagi oli olnud elusa loomakese soomusrüü. Pariisi tinaja koidiku valgel vaatas Zenon selles oma nägu. Ta nägi kahtkümmend optikaseaduste mõjul kokkusurutud ja pisenenud figuuri, kahtkümmend karusnahkse mütsi ja kollakaskaame jumega mehe peegelpilti, kelle niiskelt läikivad silmad olid samuti peegleiks. See iseenese maailma suletud pagulane, eraldatud teistest samasugustest, oma paralleelsetes maailmades rabelevaist pagulastest, meenutas talle kreeklase Demokritose hüpoteesi lõpmatust hulgast identsetest universumitest, milles elab ja sureb lõpmatu hulk vangistatud filosoofe. Selle fantaasia peale muigas ta mõrult. Kakskümmend peeglimehikest muigasid samuti igaüks omaette. Seejärel nägi ta, kuidas nad end temast ära pöörasid ja ukse poole astusid. (et) |
