|
so:text
|
Proua Danvers vahtis mind uudishimulikult. Tema hääl oli vaibunud sosinaks. "Mõnikord, kui ma siit koridorist läbi lähen, kujutlen ma, nagu kuuleksin teda tulevat selja tagant. Ma kuulen tema kiireid kergeid samme. Ma ei aja neid kunagi kellegagi segi. Ja halli menestrelide rõdul. Ma näen teda, kuidas ta vanasti õhtuti rõdupiirdele nõjatus, alla halli vaatas ja koeri hüüdis. Ma võin teda praegugi aeg-ajalt kujutleda seal seismas. Ma peaaegu nagu kuuleksin tema kleidi kahinat trepil, kui ta alla lõunasöögile tuleb." Ta pidas vahet. Ta silmitses ikka mind, vaatas mulle kogu aeg silma. "Mis te arvate, kas ta näeb meid, kui me siin kahekesi räägime?" küsis ta pikkamisi. "Mis te arvate, kas surnud tulevad tagasi elavaid vaatama? (et) |
