|
so:text
|
Mehel oli seljas keskelt nahkvööga kokku tõmmatud kaamelivillane hõlst ja räägiti, et ta söövat üksnes putukaid ja mett, kuigi tegelikult olin näinud teda mõnikord pruukimas ka leiba ja viigimarju. Ta oli kasimata ja haises ning tema habemes oli rohutirtsude jäänuseid; tema kõne oli just niisugune, nagu pikka aega kõrbes uidanud nasiiridel ikka, kui päike mõistuse nende peast välja oli kõrvetanud, segane ja vihane, puude alla pandud kirvestest ja aganatest, mis põletatakse igaveses tules, ning iseäranis meeldis talle sõimata teisi rästikute sigidikeks. Aga midagi pidi temas olema, sest kogu Jordaania rannaäärne rahvas tundus rändavat tema juurde; aga võib-olla polnud nendel inimestel lihtsalt muid meelelahutusi. (et) |
