|
so:text
|
Jahiseltskond kogunes alati rohtaedade sellesse ossa, mida tunti esimese õuena. Stavenger bon Damfels kui võõrustaja oli jahiisand. Enne sügishooaja esimest jahti - nii nagu enne igat sügisest ja kevadist jahti - oli ta valinud tohutu suure ja paljuharulise perekonna kolm liiget jäägermeistriks ning esimeseks ja teiseks ajajaks. Jäägermeistri kätte oli ta usaldanud Damfelsite jahisarve, rõngasse keeratud ja peenelt graveeritud instrumendil mis võimaldas puhuda vaid tuhme, kuid siiski hõbedasi helisid. Ajajatele oli ta andnud piitsad - väikesed haprad asjakesed, millega pidi ettevaatlik olema, et neid mitte katki murda, ja mis olid tegelikult vaid iluasjad nagu medalid vapruse eest, millel polnud üldse mingit praktilist väärtust. Keegi poleks söandanud ei hagija ega ratsu juures piitsa kasutada; samuti mitte ratsu kõrva juures ega isegi kuuldeulatuses sarve puhuda, välja arvatud rituaalseks kogunemiseks ja siis, kui jaht lõpeb; isegi seda mõtet ei tulnud kellelegi pähe. Keegi ei küsinud, kuidas toimiti mujal ennevanasti ja toimitakse praegu. Ükski bon ei hoolinud päris tõesti üldse sellest, mis mujal tehti. Muu maailm oli bonide jaoks lakanud olemast, kui nende esivanemad selle maha jätsid. (et) |
