|
so:text
|
Kui meil pole aimu sellest, et üldiselt on meie tsivilisatsioonis inimese ülima tähtsusega sihiks koguda eraomandit ja luua üha rohkem võimalusi uhkeldamiseks, siis jäävad mõistetamatuks ka naise positsioon ja armukadeduse emotsioonid kaasaegses ühiskonnas. Meie suhtumine oma lastesse on samuti tõendiks sellest samast kultuurilisest eesmärgist. Erinevalt mõnest primitiivsest ühiskonnast ei ole meie lapsed indiviidid, kelle õigusi ja eelistusi juba väikelapseeast alates sundimatult respekteeritakse, vaid spetsiaalsed kohustused - nii nagu ka meie varad -, kellega me siis olenevalt olukorrast kas hätta jääme või kelle üle me rõõmustame. Põhimõtteliselt on nad meie enda ego pikendused ning annavad spetsiaalse võimaluse autoriteedi näitamiseks. See muster ei ole vanema-lapse suhtele loomupäraselt omane, nagu me nii libekeelselt endastmõistetavaks peame. Selle olukorra on verminud meie kultuuri peamised tungid ning see on ainult üks neist võimalustest, kus me oma traditsioonilisi obsessioone järgime. (et) |
