|
so:text
|
Kõrvaltvaatajast Staviale hakkas eriti silma valguse laad. Hämarus. Pilvede hall ja lehtede tuhmjas roheline. See valgus oli täpipealt õige - sobis hästi tüki meeleoluga. Nostalgiline. Melanhoolne, ilma täiesti masendavaks muutumata. Läänes murdsid läbi pilvede paar videviku päikesekiirt, pikka salapärast viirgu, nagu oleksid taevased helgiheitjad otsinud üht kadunud inglit, aga võib-olla hoopis mõnd Hadesest põgenenud hinge, kes püüab meeleheitlikult leida paradiisiteed. Või valgustasid nad ümbrust, et otsida pimedal merel kaluripaati, kuigi Stavia ei suutnud kohe kujutleda põhjust, miks taevastel jõududel peaks kaluripaati vaja minema. (et) |
