|
so:text
|
Küünal muudkui põles ja tuul pani leegi hubisema. Tardun seal haual alati teistsuguseks. Kus te olete? Kas te näete mind? Minu süda kuulub siia. Minu sammud, haiged ja kohmakad sammud kuuluvad tollele maailmale. Istusin kühmutõmbunult taburetil ning mõtlesin, ma mõtlesin iseenesele, oma tööle ja surmale. Jalasääred hakkasid natuke pakitsema, külm hiilis juba mööda reit. Peab tõusma ja minema, kui tahad terveks jääda. Kangeks tõmbunud jalgadel komberdades alustasin tagasiteed, puhates igal pingil. Kui koju jõudsin, oli külm, nälg ja janu. Kummaline, et inimene suudab süüa, kuigi tuleb oma armsamate haudadelt! Mis see lühike elumäng õieti on? See, et komistad pimedas vastu kive ja põlenud ahervaremeid. Mis ime siis, et jalad väsivad! (et) |
