|
so:text
|
Mõtlesin naisele, keda Alberto armastas. See naine seisis liikumatult minu ees ja vahtis mulle otsa nürimeelse ja õela pilguga suurest roosaks puuderdatud näost. Tal olid suured pehmed rinnad ja pikad sõrmustatud käed. Siis ta kadus ära, aga hetke pärast seisis ta uuesti minu ees, nüüd oli see kõhn pisike kurnatud naine, suur moest läinud kübar peas, ilme väsinud ja nukker. Suure kübaraga nääpsukesel naisel oli minust kahju, kuid tema juuresolek oli mulle talumatu ja ta kaastundlik pilk hirmutas mind. (et) |
