|
so:text
|
Lapsepõlves oli ta ise alati tigudega mänginud. Ehitanud neile vabaõhukodu. Torganud oksad maasse. Õhukesest puust auklikud seinad. Teinud liivast väikesed voodid. Ja siis oli ta teod magama pannud. Isegi siis, kui polnud veel üldsegi õhtu. Ta oli katnud need väikeseks lõigatud puhastuslappidega. Järgmisel päeval olid teod alati kadunud. Jalutamas. Ja tema kogus need siis jälle kokku. Tõi koju. Mõnikord oli nende hulgas tigu, kes nägi täiesti võõras välja. Teotädi tuli külla. Et ta pidi ka just neile loomadele maja ehitama, kes oma kodu endaga kaasas kandsid. (et) |
