|
so:text
|
Odysseust kummitanud kiusatustest - eriti Kirkest ja Kalypsost - saavad romantilises luules looduse enda salapärased vormid. Wordsworthi loodus ühes kõigi oma esindajatega - nagu Lucy, Margaret, lapsekuju - on nendest kiusatustest kõige keerukam ja positiivsem. Byroni, Shelley ja Keatsi idealiseeritud kangelannad esinevad purgatooriumitegelastena - Moneta "Hyperioni languses" ja "Valguse kuju" Shelley "Elu triumfis" on neist kõige meeldejäävamad. Traagilise saatusega John Clare lausus: "Ma armastasin, aga naine hülgas mu" ja see on romantismi süngem aspekt, mille üle kurtis ka Coleridge ning mida põhjalikult analüüsis ja ründas Blake. Kuna otsija nõuab armastust ja ilu rohkem, kui loodus anda suudab, siis avastab romantiline kujutlus looduse ebaadekvaatsuse. (et) |
