|
so:text
|
Kuid heitkem sild meie juurest s e l l e trükitekstini. Kirjapandud f a k t i d on ülepea kõige fantastilisemad kõigist olemasolevaist tegelikkuse kujutustest — samasugused nagu kurdile orkester: poogen liigub edasi-tagasi, põsk vaskpasuna kõrval läheb punni, hüpleb trummipulk, ent hääli ei ole, kuigi on näha liigutusi, mis neid tekitavad. Vastuväiteks võtame fakti, mille olemus on nii hämmastav, et sündmuse luu ja liha, teiste sõnadega öeldes — pealtnägemine ja asja tuumani tungimine lisavad üsna vähe muljele, mis on saadud kommunikatsioonivahendite abil. Tõepoolest, s e l l i n e fakt on võimalik. Kui näiteks Chicagos variseks kokku kahekümne kahe korruseline maja ja see meile teatavaks tehtaks, võpataksime oma sisemuses, kuid üsna varsti ei mõtleks enam sellele. Et see nii on, et faktid kui faktid, isegi siis, kui nad on läbi imbunud publitsistlike ja erakondlike tuleriitade hingematvast suitsust, ei kõiguta mingil määral meie elu- ja mõttelaadi, kinnitab ka see, kui meenutame külmaverelist tähelepanu, millega me ajalehe läbi vaatame, mäletamata järgmisel päeval, mida me täna lugesime, kuigi see, mida me käes hoidsime, polnud midagi muud kui maailma südametukse, võitlus ja elu, mis esitati meile samal kombel kui restoraniarve. (et) |
