|
so:text
|
Üle müüri ei julgenud neiud vaadata, sest kartsid, et neid siis nähtaks; neil tuli küürutada müüri taga. Nad kuulsid järgmisi sõnu: "Mingi vana imeliku kujuga maja. Kes seal peale tolle neetud kirikuõpetaja veel elab?" "Kõgõst kolm naist – tä vennatütär ja kats tiinjät." "Kas sa tead, kus nad magavad?" "Tiinjätüdruku' maja takanotsan ja vennatütär iinküljen." "Aga Helstone?" "Näe sääl om ta tarõ. Täl palasi enne sääl valgus, aga nüüd om pümme." "Kuidas majja sisse saaks?" "Ku ma saassi käsu seo tüü är teha – ja seod see miis vääris –, proovissi tuud korgõt akõnd. Säält saa söögitarrõ. Säält lähässi käsikaudu trepist üles. Tä tarõkotust ma tiiä." "Kuidas sa naisterahvastega toime tuleksid?" "Jätässi nä sinnäpaika. A ku nä kisama pistvä, küll ma nä sõs vaigistassi. Soovissi tu vanapoisi magavana iist leüdä. Kui tä ärkass, oless tä ohtlik." "Kas tal relvi on?" "Püssä omma täl alati käeperi ja alati laaditu." "Siis oled sa loll, et meid siin kinni pidasid. Püstolipauk tõstaks häiret. Moore oleks meil kukil enne, kui me ümbergi jõuaksime pöörata. Meie põhieesmärk oleks lörris!" "Ti võit edesi minnä, ütle ma teile. Ma tegele ütsindä Helstone'iga." Vaikushetk. Keegi pillas oma relva, mis kõlinal kivisele jalgteele kukkus. Pastoraadi koer pistis tolle heli peale taas meeletult haukuma. Raevukalt. "Nüüd on kõik rikutud!“ manas üks hääl. "Nüüd on ta üleval. Säärane kilakas äratab surnudki üles! Sa ei öelnud, et tal on koer. Kurat sind küll! Edasimarss! (et) |
