|
so:text
|
Ükskord ütles Alberto mulle, et tal ei õnnestu ükski tegevus. Ta oskas joonistada, aga temast ei saanud kunstnikku, oskas mängida klaverit, aga ei jõudnud kunagi niikaugele, et oleks mänginud hästi, ta oli advokaat, aga tal polnud kunagi olnud tarvidust teenida endale ülalpidamist, ja seetõttu ei olnud sellel ka tõsisemaid tagajärgi, kui ta jättis kontorisse minemata. Nõnda jäi ta hommikul voodisse rom aani lugema. Aga mõnikord oli tal veidi häbi ja ühtlasi oli tal kõigest kõrini ja talle näis, nagu lämbuks ta oma pehmes ja soojas kollasest siidist sulgtekiga voodis. Alberto ütles, et ta on nagu kork, mis ulbib meres, ja lained kiigutavad teda meeldivalt, kuid ta ei saa kunagi teada, mis peitub merepõhjas. Ainult niipalju oli ta mulle endast rääkinud, ja veel seda, et talle meeldivad jõed ja järved, ja mina tuletasin tema sõnu meelde ja kordasin neid endamisi, aga seda oli vähe tema elu suure salapärase avaruse kohta, kus ma nägin ulpimas vana naist, kes õppis sanskriti keelt, ja kollasest siidist sulgtekki. (et) |
