|
so:text
|
Kui aga tõesti on nii, et inimese õnn ei olene sellest, mis tal on, vaid sellest, millega ta lepib, kui me oma eeskujuks valime Diogenese ja mitte Aleksandri, ei ole meil mingit põhjust austada mässavat titaani, kes esimesena segas seda jumalikku tasakaalu. Ja kas pole siis kõik meie uudishimu, kõik meie püüded tungida looduse saladustesse, ainult kurjast? Aga siis ei peaks ka Rousseau istuma kuskil lossis ja kirjutama raamatuid, sest ka kiri ja raamat on selle kurja vili. Ta peaks minema välja turgudele ja teedele ning jutlustama inimestele, loomadele ja lilledele, nagu olevat teinud Püha Frantsiskus. See oleks alles pilt, mida tahaksin oma silmaga näha! (et) |
