|
so:text
|
Võtsin riiulist Kierkegaardi "Surmatõve". Lugesin seda neli aastat tagasi kevadel Vilsandil. Käisin istumas ühel soojal metsalagendikul ja Kierkegaardi lugemas. Hirmsaid raamatuid peab lugema ilusates kohtades. Mu süda oli sellest vaimustatud, ma uskusin, et seal on tõde, mis mind muudab. Miski pole mind muutnud. Ma ei mäleta, mida Kierkegaard kirjutas. Valetan: mäletan ka. Kirjutas meeleheitest. Et jumalatus on lõputu meeleheide, julgematus ei meeleheitest loobuda ega ka meelt päriselt ära heita. Meeleheites mõnulemine omal moel. Viljatu ja hirmus. Tegin raamatu lahti, seal seisiski: "meeleheide on patt". Kirjutamine on mind vahel meeleheitest läbi ja välja viinud. Vähemalt ajutiselt, võib-olla petlikult. Aga aitäh sellegi eest. (et) |
